Mille poolest sarnanen ma koolijuhina esimese klassi õpilasega?


Kindlasti ootab iga esimesse klassi õpilane koolist midagi erilist, huvitavat ja tunnustust oma tegevuse eest. Sama on koolijuhiga – ma unistan ikka veel naiivselt, et ma saan igal õppeaastal millegi uue ja põnevaga eest vedada, millele kõik hooga kaasa tulevad ja oma osa annavad. Kindlasti pettuvad paljud kooliuusikud esimesel kooliaastal, sest ilmneb – siin ei saa teha kõike, mida hing ihaldab, tuleb paljugi sõna kuulata ja vahel ka enda eest seista või aru anda. Minulgi on nii, et ideaalis ma tahaksin 50 protsendi ulatuses teha tööd loovalt, püstitada endale ise ülesandeid ja ülejäänud 50 võiks olla sõbralik, entusiastlik, kollektiivne edasiliikumine. Selle asemel pikenevad igal aastal riigis kehtestatud käsulauad, mis väga üksikasjalikult panevad reeglid paika ja sunnivad olema valmis end koolipoolselt õigustama ja kaitsma, ette mõtlema, katastroofe ennetama ja muidugi-aru andma igas töövaldkonnas.

Pole midagi teha, et koolijuhti saadab mingi ebameeldiv tunne kõigi nende ametnike ees, kes seadusteadlikkust ja elluviimist kontrollimas käivad. Olen täpselt samasugune nagu koolilaps, kes peab oma õppetükke ja korrareegleid teadma ja alati ei mõista, miks on kõik nii reglementeeritud. Loovale natuurile ei jää justkui üldse hingamisruumi, tiivasirutust.

Piltlikult väljendades - veel kümme aastat tagasi ei tulnud kleepida kahele poole teed Ühiselureegleid igaks elujuhtumiks. Toimis inimlik mõõde ja me mõistsimegi üksteist rohkem. Nii laps - täiskasvanu kui ka lapsevanem - õpetaja.

Sel sügisel on meie töö aluseks uus Riiklik Õppekava ja Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, viimane üle 50 lehe pikk. Selle juurde kuuluvad veel lisadena mitmed korrad või seadused. Ühest küljest tähendab see koolile oma koolisiseste kordade täiendamist ja ümbermuutmist, kokkuleppeid huvigruppidega ja töökoosolekutel, koolijuhile mahukat paberitööd. Teisalt jääb lootus, et see annab kindlustunde, kuidas koolielu veel paremini korraldada, turvalisust ja koolirahu saavutada. Koolides toimuv üle Eesti on väga erinev, ei saa võrrelda pisikeses maakohas olevat suurlinna suures koolis toimuvaga. Siiski kõik, mis ühiskonnas toimub, jõuab väikese või suurema mudeli kujul kooliseinte vahele. Olgu siis koolikiusamine, pommiähvardused, põhjuseta puudumine, narkootilised ained, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid peredes. Kõige kummalisem ongi see, et meie, õpetajad, oleme tulnud minevikust, õpetame ja kasvatame inimest tuleviku jaoks ja kõik see toimub olevikus. Kas me ikka oskame viseerida, mida meie lastel tulevikus teada ja osata on vaja?

Õppekava läbiv väärtuskasvatus püüab anda teele kaasa midagi, mis on aegumatu. Samas jääb põhiprobleemiks, mida ja kuidas teatud väärtusi kajastab meedia ja ajakirjandus, milline mõju avaldub lapse arengule suhtlusportaalide kaudu või milline varjatud õppekava toimib väljaspool tunde ja tänavakasvatuses. Halbade näidete tõttu nii Ameerikas, Euroopas, kui meil väikeses Eestis toimetame koolis justkui rindejoone taga. Suurenenud on õpilaste ja lastevanamete õigusteadlikkus, aga mõnedel juhtudel vähenenud kohustuste täitmise osakaal.

Viiratsi kooli algusaastail näis, et me saame õpilasi kaitsta ja hoida, meie kool on nagu kokkuhoidev pere, kus kõik teavad oma rolli ja on üksteise vastu hoolivad. Palju sellest on jätkuvalt olemas. Soovin endale ja kolleegidele, et endiselt jääks aega vaadata laste silmadesse ning säilitada optimism muutuvas maailmas. Soovin säilitada usaldust inimestesse, nii nagu see on veel esimese klassi koolijütsil.

Täna andsin esimese klassi 16 õpilasele esimese kunstitunni, lausa kibelesin, et nendega tuttavaks saada. Olen vahel tundnud, et paberitöösse süvenedes ei jõuakski hästi enam õpetajaametis olla. Kui ma sellest õppealajuhatajale rääkisin, sai ta pahaseks - siis sa ju kaugened elust täiesti! Tegelikult on tõepoolest kontakt lastega ülioluline ja ma püüan nendes kunstitundides olla võimalikult loominguline, et tasakaalustada end sisemiselt. Kontakt lastega, eriti esimeses klassis, võtab küll palju energiat, kuid kingib naeruhetki ja võimalusi mänguliseks tööks, rääkimata ilusatest suhetest reaalses maailmas.