Viljandist viiratsi kooli ei leia!

Meie pere vanemad lapsed alustasid oma kooliteed väikestes klassides, mis asusid suurest koolist eraldi. Õpetus seal oli kvaliteetne ja liitis klassikaaslased mingeid ühiseid mõistmisi pidi aastateks kokku. lastel oli hea ja julge olla. neile jäi raamatutarkuse kõrval külge ka palju südametarkust, mida ju ametlikus õppekavas ei ole ja mille suurtest koolitubadest ülesleidmine nõuab tihtilugu tikutulega otsimist.


Kui pesamunal tuli kooliminekuaeg kätte, siis olid meile eelnevast tuttavad õppepaigad oma eksistentsi lõpetanud või oli nende formaat tundmatuseni muutunud, olulised inimesed sealt seest mujale ümber asunud. seega: vanad variandid ei sobinud. tuli uusi lahendusi otsida. kindel oli üks: tahame panna poja väikesesse kooli, sest väikestes koolides on igale inimesele rohkem arenemisruumi, samas ka füüsilist ruumi. lapse arengud ja tegevused on nähtaval ja pole vaja muretseda mingite kuhjuvate suhtepundarde pärast.
 

Linnas ei paistnud varianti olema. Üks linnavalitsuse lahke ametnik soovitas mõelda viiratsi peale. asjal paistis jumet - hiljuti renoveeritud avarad ruumid, sõbralikud värvid, lahke ja kompetentne õpetajarahvas. juba garderoob tegi rõõmu, sest see polnud muudetud pisikeseks puuriks, kuhu asjad korralikult ära ei mahu ja mis kaitseb riideid salaja minemahiilivate õpilaste eest. viiratsi kooli garderoob oli avatud planeeringuga ruum, mis rääkis kooli usaldusest oma õpilaste vastu ning soovist, et lapsed vahetundidelgi õues oleks ja punased põsed saaks.

Kõik klappis ja üks rõõmus linnalaps läks sügisel linnalähedasse algkooli õppima. läks rõõmsalt ja muretult, sest nägi sarnaseid emotsioone ka oma vanemate nägudelt.

Nüüd on aastaid käidud ja oldud, kuid põhilised asjad on jäänud samaks. viiratsi kool on lapsesõbralik. keegi ei kao massi sisse ära, kõik lapsed on õpetajatele nägu ja nime pidi tuttavad. see anonüümsuse puudumine tõstab vastutust ja omavaheliste suhete kvaliteeti. pole võimalik, et sellises koolis eksisteeriks mingite nähtamatute suhete võrk ning põrandaalune elu. Õpetajad teavad oma klassi laste silmade värvi.

Kodud ja vanemad on koolile lähedal. nad on võetud õpetamisprotsessi sisse, nad saavad tagasisidet, neil on toimuvast ülevaade ja adekvaatne informatsioon. see on kolmepoolse dialoogi situatsioon, kindlaim variant teadmiste ja põhiväärtuste laadimiseks väikese inimese sisemusse, tema positiivse maailmapildi kujunemiseks.

Tähtis on vaikus kooli sees. kui jalutada tundide ajal mööda kooli koridore, siis võib uskuda, et tunnid on ära jäänud ja kõik on sõitnud teatrisse või ekskursioonile (mis muuseas on ka täiesti võimalik kui palju on neid koole, mis sulgevad uksed ja põrutavad in corpore teatrisse!). alles koolikella helin avab hääled ja uksed ning reedab ühe õppimise olulisima saladuse tasa kuulmine on ergem, erk kuulmine aitab aru saada ja salvestada.

Tähtis on loodus kooli ümber, sest areneval inimesel, ja mitte ainult, on oluline tunda end osana loodusest, selles on terve mõistuse ja terve keha parim koosolemine.

 
lapsevanemad:
Eve Noormets
Andres Noormets