Miks ikkagi jätkuvalt usundiõpetus Viiratsi Koolis?

Olen andnud usundiõpetuse tunde Viiratsis juba üle paarikümne aasta ja nii pikale ajale tagasi vaadates võiks küll juba suuta anda "üldistatavad hinnanguid". Panen selle sõnapaari rahulikult jutumärkidesse, sest eks me kõik teame, kuidas on muutunud 20 aasta jooksul meie ühiskond, meie koolid, me lapsed, nende kasvukeskkond ja tehnilised võimalused. Raske on võrrelda kasvõi arvutiõpetust ja laste teadmisi arvutimaailmast 1995. aastal ja nüüd. Kummalisel kombel on ka usundiõpetusega sama moodi. Ainus sarnasus on see, et nii 20. aastat tagasi kui ka nüüd on sõna "usundiõpetus" emotsionaalselt laetud ja tekitab kuulajal kas põhjendamatut entusiasmi või alateadlikku umbusku, rääkimata kõikidest muudest tunnetest seal vahepeal. Põhjendamatu entusiasm võib väljenduda näiteks liiga suurtes ootustes lapse eetilise arengu suhtes, mida üks koolitund siiski täita ei suuda.

 Viiratsi koolis on usundiõpetus kõik need paarkĂĽmmend aastat kõlanud hästi kokku kooli ĂĽldise vaimsete hoiakutega. Kooli motos esiletoodud "Ă•nneliku, tegusa, loova ja oma võimeid tundva õpilase" inimeseks kasvamise juurde kuulub see aine sama loomulikult, kui fakt, et oleme Tervist Edendav Kool ja et valikainete hulgast leiab majandusõpetuse ja draamaõpetuse, kunstiajaloo, rahvatantsu, koorilaulu ja mida kõike veel - kuni joogani välja. Pole vist ka juhus, et sama kaua, kui on Viiratsi kooli õppeainete hulgas olnud usundiõpetus, on kooli juhtinud sama direktor - KĂĽlli Saat. Ă•petajate aineĂĽhenduse liikmena olen aastate jooksul mõistnud, et ĂĽhe aine käekäik koolis sõltub koolijuhist väga palju. Mõistan direktorite elu ĂĽlesanneterohkust ja koormatust, mida võimendab veel laste arvu vähenemine ja taustal ka võimalik sulgemishirm, aga minu õpetajaks olemise aja jooksul on kadunud usundiõpetus enamikest koolidest. Põhjusi on muidugi mitmeid, sealhulgas raskused väiksest koormusest tuleneva väikse palgaga rahulduvate pädevate õpetajate leidmine. Ă•petajad ise aga leiavad endale lisaeriala, mis pakub tööd ja eneseteostust. Näiteks on paljud Tartu Ăślikooli usuteaduskonnas hea koolituse saanud noored õppinud lisaerialaks just inglise keele, otsekui toreda vihjena sellele, et globaliseerunud maailma uus religioon ongi võõrad keeled! Nendin seda täiesti mõistvalt, olen ka ise suur "maailmarändur" ega vastanda mingil moel globaalset ja lokaalset. Seda tasakaalu hoian ka oma tundides. Tunnis kuulevad lapsed ĂĽlevaadet nii Iraani eeposest, kui ka Rahvakultuuri Keskuses valminud vaimse kultuuripärandi õppematerjalidest, mille seas on ka tööleht „Kodukandi pĂĽhad paigad ja nendega seotud pärimus”. Kõike saab esitada huvitavalt ja lapsemaailma sobituvalt, raskused tekivad hoopis sellistes kohtades, mida arvatagi ei oska. Kui näiteks kĂĽsisin, kas keegi teab, mis on eepos, nagu Kalevipoeg näiteks, sain ootamatuid vastuseid: "Naabriplika" jt. Ilmselt seostus lastel meie rahvuseepos ainult telesarjaga Kalevipojad.

Aga meeldivamatest seikadest ja tõsisemast tööst täidetud õppeaasta lõpul märkan , et laps teab tähtsamaid rahvakalendri pĂĽhi, teab oma pere traditsioone ja oskab neid teistele tutvustada, tunneb põhilisi väärtusi : ausus, õiglus, sõnapidamine, usaldus, tänulikkus, andeksandmine ja palumine, tunneb ära oma peamised tunded ning väljendab neid nii sõnades kui ka loomingu kaudu. Täpselt nii nagu aasta algul õppe-eesmärkideks kirja pandud :tunneb nn kuldset reeglit-märkab kaaslase vajadusi, pĂĽĂĽab käituda kaaslasi arvestavalt ning oskab anda hinnangut oma tegevusele; tunneb ära oma peamised tunded ning väljendab neid nii sõnades kui ka loomingu kaudu.   

Toivo Vilumaa usundiõpetuse õpetaja

2015