Direktori jõulumõtisklus 2010 Viljandi Jaani kirikus

Millesse sa usud, inimene...?

 

Usud saatust, teadmisi, Jumalat või iseennast?

 

Usu, mida iganes, kui see teeb Sind paremaks ja maailma kaunimaks.

Mina olen ilu-usku.

Ilu päästab maailma, sest ilus on kõik, mis on hea-

soojus, valgus, õrnus, usaldus ja armastus... harmoonia valguse ja pimeduse vahel.

 

Vahel on see koorem, vahel on see õnnistus-minu usk.

Vahel on see üksindus, vahel leidmisrõõm.

Vahel on see valu ja mõnikord võimalus kohata õnne, mis on samuti valus, kui on tõeline...

 

Sama ĂĽtleb poeet Artur Alliksaar oma luules:

 

Hea on aeg ajalt kerkida maapinnalt ja huilata hõljudes.

Aga pingutada tuleb palju.

Enne ja pärast.

Tuleb küünitada kõrgustesse ja kummardada kuristiku põhja.

 

Mina usun õnne.

Meie kõik usume kasvõi natuke.

Ehkki teeskleme ükskõiksust.

Teisiti ei saakski elada.

Mina tean kui raske on olla õnnelik.

Ja väga õnnelik on väga raske olla.

Isegi raskem kui kurb olla.

Aga ma usun ikka.

Usk on juba selline asi, mida mõistusele selgeks ei tee.

 

Sinu õnn sõltub valmidusest õppida elus muutusi vastu võtma ja ise muutusi looma.

Vali ise esimesena, mida sa ootad ja olegi see. Ole esimesena see muutus, millest unistad.

 

Naerata esimesena,

hooli ja hoolitse,

säti ja kaunista,

kostita ja kingi,

näita eeskuju,

kuulata, peatu, et vaadelda elu läbi kaaslaste silmade,

ole aus ja siiras,

vabanda, sest kunagi pole hilja,

märka ka ennast, sest oled olnud nii eriline ja ilus- just ainult sulle omasel moel.